Tunnetuse järgi ostsin selle raamatu autor Egert Rohtla "Mine ja kaota ennast" ja praegu loen veel jäänud järgmisi lehekülge. Armastan lugeda erinevaid raamatuid. Lühike raamat sai läbi loetud ühe kuuga, aga paksu raamatu lugemine mul võtab kuni kolm kuud. Tegelikult mina ei loe iga päev, vaid mõne korda nädalas.
Nüüd soovin jagada mõne naerma ajavat lõiku. Naersin ja veelkord naersin, et kuidas ta pidi kogema kõige kehvemaid hetki.
Selline lõik: "Läksin rahvusparki, leidsin pisikese jõe, vaatasin, et kedagi ei tuleks, ja pesin jääkülmas vees. Hea, et ma ennast aastaid jäise veega karastanud olen, muidu oleks raudselt haigeks jäänud. Kahel korral möödusid minust vihmavarjude ja - keepidega turistigrupid. Siis kükitasin vette, tegin targa näo pähe, uurisin mõtlikult loodust ja ootasin. Nagu kuradi kudev konn. Sain nii mõnegi kõõrdpilgu osaliseks." :D
Ja veel...selliselt: "Täitsin pudelid. Kohe väntas keset vihma kohale mingi sporti tegev saksa mutike ja kukkus mind sõimama, et seal viibimine on keelatud. Vastasin esialgu külma rahuga, et mis sa sõimad, inimene tahab lättele jooma tulla, aga ei saa. Vesi kuulub kõigile. Tema vastu, et seadus ei luba siit võtta, põhimõtteliselt - võta sealt kus mustem on, sealt seadus lubab. Hakkasin juba vaikselt tigedaks minema. Ütlesin pähe torganud mõtte, et seadus on idiootidele, kes ise piiri pidada ei oska, ja kadusin minema. Mutike vahutas vihast, hõikus mulle midagi järele. Kuradi ajupestud krõhva. Kas me siis sellist Saksamaad tahtsime?"
No, see on uskumatu, kas pole? Olen nõus sellega, mis Egert ütles seaduse kohta.

Lugemine rikastab maailmavaadet ja laiendab silmaringi, samas hoiab raha kokku. Kui intelligentne valik on! :)


Aitäh lugemast!


Mõtlen loovalt, julgen riskida ja usun iseendasse.


By Merje Kass